Päev läänest lõunasse

Täna olen internetis oma läptopiga, lõpuks ometi saan nautida täpiga tähti ja loodetavasti ei tee ka nii palju näpuvigu:)
Meie viimased tegemised lõppesid selle koha peal, kus Artur Aluthgamas surfamas käis. Meie hotell oli väga armas ja asus jõe ääres surfikeskuse kõrval. Kahjuks või õnneks olime sel ajal seal ainsad külalised. Tegelikult praegu vägagi off-season, turismi kõrgaeg jääb ikkagi dets-aprill, siis on hinnad ka kõrgemad. Järgmisel päevgal sõitsime edasi.

Esmapilgul on kõik toad alati väga puhtad ja valged ja vannitoad euroremonditud. Lähemal vaatlusel selgub nii mõndagi muud ;) Aga ei, selle raha eest on see viimase peal ja luksuslikuma ööbimise järele ei tunne mingit vajadust.
Niisiis, sõitsime edasi lõuna poole kuni Galleni välja. Galle on üks hirmusvana ja (unine) linn - täiesti teisest ooperist, kui lääneranniku linnad. Enne kui Galleni jõuame, siis pean kindlasti ära mainima, et tee peal peatusime kilpkonna kasvanduses. kasvandus on tegelikult palju öeldud, pigem selline säilituskeskus vm. Seal oli paar basseinijagu pisikesi poegi:

ja mõned basseinid üksikute suurtega :)

Oh seda rõõmu, kui neid sai kätte võtta. Üks suurtest kilpkonnadest oli albiino - selline mitte päris valge vaid kollakas ja ta tegi "Michael Jacksoni tanstu", kui teda kilbi (!) pealt sügati. Uskumatu! (mitte see tants, vaid et kilpkonn nautis kilbi sügamist, ma arvasin, et nad ei tunne midagi).

Edasi liikusima jälle lõuna poole. Kuulsad Hikkaduwa lukshotellide rajoonid jäid meie teele, kuid ei mina leidnud seal miskit kadestamisväärset. Rannad olid väga kivised ja tormised, muidugi ilusad, aga ohtlikud. Autotee läks vahepeal nii kenasti otse ranna äärest. See on kuulus Galle Road, mis saab alguse Colombo kesklinnast ja viibki välja saare lõunaotsa. See kant sai tsunamis väga palju kannatada. Ja seda näeb ka täna, 5,5 aastat hiljem, väga selgelt. Siin-seal leidub purustatud ja taastamata maju. Kohati on neid väga palju:

Mõnel pool on hävinenud majad vaheldumisi ilusate villadega.
Galles asub UNESCO maailmapärandi hulka kuuluv Galle kindlus, mille ehitasid hollandlased. Olemuselt sarnaneb see väga meie Vanalinnaga, sest tegemist on linnamüüriga ja selle see asuva linnakuga. Käisime seal ühes vanas ja väga kuulsas inglaste rajatud hotellius (mille nimes ma kahtlen Galle Face???) kohvi joomas. No nii uhket ja korras ja luksuslikku ja stiilset ja puhast ja kallist kohta pole ma veel varem oma elus külastanud. Tellisime kohvi, lattet. SEE OLI TÕELINE HEA KOHV, mis meile toodi. Oi, ma nautisin seda... pikalt ja kaua... milline vaht! milline puhas maitse! ja milline hind! - 55 krooni tassi eest. Eesti mõistes ka kallis ja Sri Lanka mõistes utoopiline hind. (Õpetaha teenib kuus 15000 ruupiat ja see tass maksis 500 ruupiat).
Astusime sisse ka erinevatesse muuseumidesse, mis on ABSOLUUTSELT kohustuslik. Sattusime nö ajaloo muuseumi või õigemini antiigimuuseumi. Täiesti vaimustav - seal olid esemed erinevatest ajaloo ajastustest - igapäeva esemetest luksasjadeni. Muuseum ei ole võrreldav meie vabaõhulaadsetega ega ka mitte ajaloo omaga, see lihtsalt on teine kultuur, teiste väärtuste ja minevikuga. Muuseum on tasuta ja onu rääügib kommentaare ka juurde. Loomulikult ei pääsenud me üle ega ümber Sri Lanka kalliskivide ajaloost ja lõpuks ometi nägime pealt ka seda, kuidas vanasti (ja kohati ka veel tänapäeval) lõigati, lihviti ja poleeriti kalliskive.

Meil tekkis suur probleem - kust saada samasugune "aparaat" koju, sest meil on hunnikute viisi "rubiine ja muid vääriskive lihvimata kujul". Mis on alumisel pildil?

Õige vastus: kausitäis ametüste. Uskumatu, kausitäis! Veel lihvimata, aga milline kogus ehteid sealt tuleb ja mis hinda nad maksma hakkavad! Analoogseid kausse oli seal teisigi ;)
Kui me olime eksponaadid ära imetlenud, järgnes loomulik-kohustuslik osa. Meile näidati valmis ehteid ja ehtekive (ikka vääriskive). Kui ma ütlesin, et me Ratnapurast juba ostsime jameil pole rohkem raha (lootuses nende entusiasmi vähendada), siis selle peale öeldi väga kavalalt, et polegi vaja osta, pole hullu, lihtsalt vaadake. Ja nii neid karpe ja aluseid lisandus ja lisandus meie ninade ette. Hinnad tundusid meile võhikutele ikka ülisoodsad, just kivide, mitte valmis ehete omad. Suutsime ikka kiusatusele vastu panna ja jätta ostamata imelised tumesinised (või hoopis helesinised) safiirid jne. Aga kive oli seal fantastilisi...
Edasi jalutasime mööda unistel aga väga lillelistel tänavatel. Kohati tuli isegi miskit Lõuna-Hispaaniast meelde, aga talumatult lagipäeh kõrvetav päike ja kohatine räpasus reetsid muud.
Astusime sisse ka ühte turistipoodi ja sinna ma end kaotasin...

Absoluutselt vapustavad kleidid ja mis peamine - äärmiselt kvaliteetsed. Hinnad nagu meil Eestis. Punkt. Pärast tunnist poevisiiti lahkusime selle kleidiga, mis sealt esireast paistab, elevandipildiga särgiga Robinile (sest eelmisest oli ta juba väljakasvanud) ja 4 antiigitaldrikuga (issile). Tingisime kõvasti. Pean tunnistama, et ma olen päris hästi omandanud selle kunsti (Ratnapuras suutsin 450,- ruupiat maksva särgi kätte saada 325-ga. Pärsi poolt ei anna nad kunagi alla, see oli väga hästi saadud.  Meie jaoks suht miniatuurne hinnavahe, aga neil väga suur); Negombo rannamüüjalt pistitasin peaaegu poole odavamalt ühe rannakleidi välja - vanamees pidi nutma hakkama, aga tegi diili ära).
Vahepeal tegime majaka juures ka väiksed peaaegu-mittemidagi-maksvad-jäätised. 

Tuleb tunnistada, et meil pole mingeid kõhuhädasi siiani esinenud. Hoiame käed puhtad ja sööme päris julgelt tänaval küpsetatud pirukaid-saiu. Toorest nodi ei söö, aga kõik, mis on kuumutatud on ok. Ja VÄGA maitsev. Ikka kohe väga maitsev. On teravaid "asju" ja mitte teravaid. Mõne puhul ei saa üldse aru., mida ta sisaldab, nt kookosejahu vm.
Ööseks sõitsime tagasi Aluthgamasse, see on linn, mis suure silla pealt läheb üle Bentotaks. Juba palju kallimate hindadega kui nt Negombo. Õhtusöök tõelises restoranis (Negombos sihukesi polegi, vist) oli päris kallis ka meile, kes me oleme nüüdseks siinsete peaaegu-kohalikele mõeldud hindadega ära harjunud. Ja jälle passisid nee kelnerid kogu aeg pealt. Õnneks oli see üliromanitiline põlevate küünaldega restoran valgenahalisi inglasi täis ja lauda telliti ikka ohtralt, küll kallist alkoholi, küll uhkeid praade. Meie piirdusime tagasihoidlike suppidega - no ei raatsinud maksta rice and curry eest 3-4 x (!) kallimat hinda kui meie Negombo hotelli väikses restoranis.