#4 Tony esmamulje Sri Lankast

Mida ma õigupoolest Sri Lankast teadsin enne oma esimest sammu sellel tolmusel maakamaral? Tuleb tunnistada, ega suurt midagi. Lapsepõlvest meenub nende ilusa riigilipu elegantne, lausa kuninglik kujutis, Tśeiloni nimi teepakil ja ... Ausalt öeldes, muu vähene tuli juba reisieelse uudishimu rahuldamisest. Ja ega seegi, kui tagantjärgi mõelda, polnud hoopiski mitte adekvaatne arusaam. Kogu teadmine piirdus vastakatest indialikest ajus ringlevatest videoklippidest, arusaamatute sihtidega mässulistest, kartustest taskuvaraste ees ja muust sellisest. Positiivse asjana lootsin oma luid ja liikmeid soojendatud saada ja tuntud eesti räpiviisi „Tervitusi saadan palmisaarelt...” vilistades rannaliival lebotades palme näha. Merilyn vist mainis ka midagi loodusparkidest ja elevantidest, aga noh, õige mees laseb need asjad kiiresti kõrvade vahelt läbi joosta. Ja no muidugi, spetsiaalselt otsitud pudel kanget rummi ja dźinni lõid kerge ootusärevuse selle kauge maa avastamisele asudes. Usaldusväärsete allikate andmeil annab rumm nimelt kõhumuredele leevendust ja dźinn aitab maalariat eemal hoida. Ega õige mees saa sellisest preventatiivsest ravist ära öelda, tervis ennekõike.
Lennukiaknast paistab olukord lootustandev. Lennuradade vaheline „haljastus” polnud sugugi haljas, hoopis vägagi kollane teine. Jaa, päikest siin paistab piisavalt, kas siis tõesti veepuudus, et esinduslennuväli nii käest lastud. Igatahes aia taga paistab küll midagi rohelist, täitsa võsa kohe palmilaadsete asjandustega. Lennukist väljumisel võtab ühel põhjamaalasel ikka hinge kinni küll. Õhku nagu oleks, aga hingata pole nagu midagi. Justkui saunalaval seisaksin peale konditsioneeritud lennukit. Õhku ahmides veame ennast bussile, buss loksub terminali suunas liikuma. Liiklus ei paista siin eriti tihe olevat. Lennujaam on selline, ütleme, päevinäinud kommunismiaegne ehitis. Tuhm marmor, tolmune klaas ja võidunud teras. Terminalis nagu ikka, koridor siia, koridor sinna. Veame ennast rahvamassiga kaasa, maksame maksud, vastame tolliametnike küsimustele. Täielik sotsialism ju, nagu kord ja kohus. Riiki meid igatahes lubati. Liigume siis edasi. Tavapäraste lennujaamapoodide valik on siin igatahes mõneti erinev. Kujutage ette, et tulete reisilt ja ostate lennujaamast endale möödaminnes koju kaasa külmkapi, pesumasina või teleri. Igatahes tundub, et siinmail on see nii kombeks. Jätame siiski suuremad ostud tegemata, ootame tükikese aega kohvreid ja seedime läbielatut. Kohvritega läheb aega, tundub, et transporditöö on siin puhas käsitöö. Lõpuks siis, kui tundub, et kõik on kontrolli all, kaotab olukord kontrolli. Meie kohvrid haaravad kes teab kustkohast ilmunud tõmmud mehikesed. Mingisugune vormiriietus nagu isegi oleks seljas, üritab üks meid veenda, et nii peabki ja asub liikuma. Mis seal ikka, veidike kohmetuna järgneme neile, äkki siin ongi selline teenindus. Ega neile kohalikele mehikestele ei tohi ju hirmu ega üllatust välja näidata, tõmbavad äkki kohe naha üle kõrvade. Peab ikka inglaslikult dzentelmeniks jääma. Nagu hiljem olen aru saanud, kujutab valge mees neile rahaauku, kelle taskutes raha lausa imeväel paljuneb. See arusaam on neile vist juba kaasa sündinud...