21 Sept 2010

silmailu

siin silmailu:

Kuidas sünnivad Tarzanid

 

Nii sünnivad Tarzanid - keegi neid palmi otsa ei ajanud, puhtalt vabatahtlik otsus. Eks me oleme ka juba pea 3 nädalat Sri Lankal viibinud. Kohalikud nobejalad käivad kõrgel palmi otsas kookoseid alla toomas ja meie omad siis proovisid ka...

  
Peaks filmi osatäitjaks sobima küll :)

13 Sept 2010

Pigeon Island

Sellest imelisest korallide ja kalapoeg Nemode vahel asuvat saarekesest, mida külastasime Trincos olles.
Saar on puhtalt korallilist päritolu ja neid väikseod laiukesi-kaljunukke leidub ümbruses teisigi. Lained ja hoovused võivad päris tugevad olla, nii et igal pool omapäi snorgeldada ei saa. Siin mõned pildid.
See EI OLE liiv, mis rannas, vaid väiksed surnud korallid nagu luud.

Siit on näha, mida me sinna tegema-vaatama läksime. Kuna meil snorgeldamisvarustust kaasas polnud, siis pika otsimise järele leidis Rohan kellegi, kes meile raha eest laenas. Tuleb tunnistada, et keegi polnud meist varem snorgeldanud, peale Robini, kellel suisa oma komplekt ja kes Saaremaal kalu nendega vees vaatab. Aga siinsed vaatamisväärsused on muidugi teise kaliibriga.
Ühel pool saart olime meie ja nautisime tühjust ja kirjusid kalakesi ning lapsed olevat barrakuudasid näinud ja Artur väidab, et ka väikest haid, ja teisel pool käisid kohalikud (sest oli moslemite püha ja rahvas sõitis ringi), proovisime ka seal, aga ei olnud nii huvitav, see-eest saime huvitavaid pilte kohalikest snorgeldajatest ;)
  Kohalikud naised käivad vees riietega. Kuna oli moslemite pühaaeg, siis tundus, et rannas peale nende muid usundeid esindatud polnudki. Inimesed läksid kambakesi vette ja siis seisid ühe koha peal ringis ja kiljusid vaimustusest, samas ei teinud nad just eriti midagi - ei ujunud, ei snorgeldanud, lihtsalt seisid... mõnele piisab vähesest...
Teisele poole saart, kus palju rohkem elusaid koralle ranna ääres, kohalikke ei lubatagi. Sel lihtsal põhjusel, et nad astuvad neile peale ja hävitavad sellega loodust. Kummaline, et inimesed ei mõista, kui neile seletatakse, kuhu võib minna ja kuhu mitte. Olime teisel pool ainsad ja kohalik valvur-sõjaväelane vaatas ka hetkeks, kas me "käitume" korralikult ja siis läks minema. Milles probleem? Kui korallile vastu minna ei tohi, siis ei tohi.
Siin snorgeldab Robin:

Ja siin Artur:
See on imeline tunne, kui näed vee all sadu värvilisi kalu. Ma esiti ei näinud mitte ühtegi ja vee all oli kõik nii hall - olin pettunud ja mõtlesin, et nii see käibki. Siis võttis Tony mu "sülle" ja hoidis otse korallide kohal ja ka minust sai valgustatud isik :) Need lugematud liblikkalad, kirurgkalad ja merisroos-ahvenad (tänud Robinile põhjaliku troopiliste kalade ettevalmistuse eest talvel),  mida kõike seal näha polnud. Artur oli vaimustuses, Robin oli vaimustuses, issi oli vaimustuses ja emme oli vaimustuses :)))
Vahepeal kondasime 200m x 100 m oleval saarel ringi.
Nö keskosas olid põõsad, mille valitsejateks taas rongad. Põõsaste all, aga kihas teine elu. Kuulsin, et miskit sahises lehe all, otsin-vaatan, mitte ei saa aru, et kes see seal häält teeb, kuni lõpuks märkan pisikesi erakvähke (jälle tänus Robinile liiginime eest) ja neid oli seal palju ja kõik olid erinavd. Tony üritas ühte sõrmede vahel hoida, tulemuseks terav ja pikaks ajaks valus haav sõrmedel ;)))


Nende liikumiskiirus oli uskumatult kiire. Teisel pool rannal, kaljude vahel nägime pisikest tiibadega kala. Miniatuursed tiivad on pildil ka näha.
Posid hüppasid nagu pallid kivide vahel, kuni mina naiseliku alalhoiuinstinktiga vaikselt ukerdasin.

Saarelt tagasijõudes mandrile (he-hee, mis ka tegelikult saar ju), võttis meid vastu kena palmide rivi


See kärbsemust seal rannas ei ole midagi muud, kui kohalikud, kes teesklevad ujumist...
Need hurtsikud, mis palmide all paistav, on aga "elumajad", sellised poolläbipasitvad, kuid seal elati suurte peredega sees. Selliseid maju nähes pole imestada, miks tsunami ohvrite arv nii suur oli... ja ohvreid meenutavad piki randa aegajalt esinavad kalmistud...
Valge laik musta keskel.
Oleme õnnelikud oma esimese eduka snorgeldamise üle :D

Imelisi elukaid

See, et teede ääred on lehmi täis, on täiesti tavaline. Trincomalees on lehmad lisaks teedele ka sinu aias ja mite ühe- või kahekaupa vaid ikka karjakesi. Ju nad ise teavad, kus nende kodu on. Või siis Galles, lõunatipus, teeäärses jões oma pühvlikarja ujutav vanamees
Mulle näis, et ta kogu aeg luges oma loomi, et keegi ära ei upuks ;)
Täna läks üks keskmise suurusega varaan meil üle sõidutee, nii et juht pidi äkkpidurduse tegema. Vingerdas-vongerdas päris kiiresti.

Hommikul, kui meil auto keema läks ja me paar tundi autoremondis veetsime, siis leidis Tony kuskilt riipõllult üksiku ja eksinud (sic!) kilpkonna. On ta poeg või vanaloom, kes seda teab, igastahes otsustati ta paremasse elupaika viia. Niisiis loksus ta meiega paar tundi bussis kaasas, mille jooksul tekkis isegi diskussioon, et äkki tahab ta meie juurde päriselt elama tulla.
Lõpuks leidis ta omale uue kodu Sigiryas, ühe vanamehe onni taguses sopalombis. Paistis, et talle meeldis seal, sest kadus kähku muda sisse.

Ükskord varem sõitsime Trincos parasjagu laguunist mööda, kui Rohan näitas, et kotkad, kotkad!

Olidki, ühe koleda jäätmaa ehk prügimäe kohal. Võitlesid kohalike koertega paremate palade nimel. Kui hästi vaadata, siis on näha neil miskit suust tolknemas.


Vahva, igav ei hakka, kui autoaknast õue vaadata. Täna jalutas meile elevant vastu, suurel maanteel. Õnneks või kahjuks mitte metsik. Jaapani turist istus rõõmsalt seljas. Panete tähele - väike iroonia - "jaapani turist". Meie ju pole turistid... Need kohustuslikud elevandisõidud on meil juba AMMU tehtud, 3 aastat tagasi ;)))
Sigiryas on aga  palju metsikuid elevante. Mina imestasin, et milleks sellised kõrged 10-realised okastraadiaiad??? Siis sain ise aru - elevanditõkked. Pärast päikseloojangut, nii kella kuue paiku õhtul, pidid nad karjakaupa liikuma. Hetkeks hakkas kõhe, et kas auto sõidab ikka piisavalt kiiresti... Me ju oleme kohanud tiibu lehvitavaid vihast turtsuvaid elevante meile vastu jooksmas. (Wasgamuwa loodupsargis, paar aastat tagasi, lahe oli) Igal juhul olid neesamad aiad iga 10 m tagant katki ja suured betoonpostid väljaväänatud... Ei tahaks seal oma põllumajandust viljeleda, mõnel mehel eksivad sealkandis kobrad ka aeda ära... Ja malaarisääsedki ei põlga Sigiryat ära, rahvas räägib... pärast mussoone, loomulikult, nagu rahvas räägib :) No eks näis, mis nägu me 3 kuu pärast oleme, aga ööbisime Sigiryas ju superluks bungalows ja pidasime Rohani hoovis südaööni peaaegu kottpimedat piknikku. Ainult elevandid ja maod olid puudu...

Varaanid on siin tegelikult hästi tavalised, umbes nagu hulkuvad koerad... kui ainult osata neid leida.

Eile õhtul vaatasin palmi otsa ja mulle tundus, et ma nägin seal lehe peal sisalikku. Näitasin Tonyle ka. Just sel hetkel, kui Tony astus lehe alla, et paremini vaadata, pime oli ju, kukkus see sisalik alla (!!!), Tony hõikas, et mis sialik, see ju konn. Lähemal vaatlusel puu alla asuvale risuhunnikule tõi selguse - meil mõlemil oli õigus. Sisalik ja konn kukkusid koos puu otsast alla. Mulle tundus ka hetkeks, et miskit suuremat sadas puu otsast peaaefu Tonyle kaela. Sisalik lasi varsti jalga, aga konn hüppas puu peale tagasi. Olete te puu otsa hüppavat konna näinud? See sain kenasti kõik kaamerasse jäädvustatud, ainult fotot ei saanud pimedas teha.
Nii et kummalisi olevusi on siin palju. Meie issi naeran seda konna siiani. Hea, et pihta ei saanud.

Veel eluolust Trincomalees

Kuskil ma varem mainbisin, et igal sammul on sõjaväepolitsei. IGAL sammul, aga nad on sõbralikud, naretavad automaadid käes. Sellise imearmsa roosa kotikesega pildi sai Tony üks hommik kella 5 paiku meie rannal
Õnnels pole sõduritel selja taga silmi :)
Öösel vaatab rannas hoopis teine elu vastu:

Neid on siinb musttuhat. Lastel oli hasart käia neid iga õhtu vaatamas, lisak kõigele helendas liiv kuupaistel väga fosforselt, jube ilus vaatepilt. Pole kuskil varem näinud. Selle koha nimi on Nilaveli ja nila tähendab sinist ja veli randa. Võibolla lisaks türkiissinisele veele on mõeldud ka neid sinaka varjundiga helendavaid kivikesi :)

Päevased õnnelikud naeratused räägivad iseenda eest:
Issi valmistas vabal ajal (kui ta meestega kalavõrke ei tõmmanud või õlut ei libistanud) poolikust kookosest ja aukudega rannakarpidest tuulekella. Täitsa vahava kukkus välja, jätsime selle mälestuseks sinna.
Robini rasked päevad sisaldasid usinat merekarpide kogumist. Koju, lasteaeda, Liisule ja veel ja veel.

Kookospähkel, kus sa mehe viid?

Gurmee õhtusöögid

Kõik 4 ööd-päeva Trincomalees valmistasid meile hõrgutisi Rohan ja Bimal (autojuht). Jumal, kui hästi nad süüa tegid.

Nüüd ma ajan teid küll kadedaks - kord oli meil kalmaarid juurviljade ja tšilliga; teinekord hiidkrevetid drumstickidega (ma tõesti ei tea, mis asjad need eestikeeli on ja pole neid ka varem näinud, toksige interneti, siis näete pilte - uba meenutab, okrat meenutab, aga koort ei sööda ja sisu on pehme ja hõrk, kasvab ilusa puu peal)

Siis jälle sõime praetud kala teravas kastmes või riisi karriga, jne. See oli gurmaanipuhkus :)
Eks ma sain ka mõned nipid ja vihjed, kuidas miskit Sri Lankapäraselt valmistada :)
Oodake kutset õhtusöögile :DDD

Putukad-mutukad

Sri Lanka = troopika. See peaks juba iseenese eest rääkima. Siin leidub igasugu mutukaid, selliseid justkui koduseid, mis ühel hetkel vastupidi ootustele teevad, nt lendavad rohutirtsud või siis täiesti arusaamatuid kujusid.

Suurused on neil muidugi seinast-seina.
Kuna elasime nö kohalikku elu Trincomalees, ilma eriliste mugavusteta, vaid dušinurk ja leige-külm vesi ja WC-pott olid kaasaegsest maailmast olemas, siis saime tunda, mis tunne on hommikul pissile minnes avastada, et isegi vetsupaberirulli sees on oma elu. Sellega harjub... Enne kui hambaharja suhu pistad, kontrollid harjased korralikult üle - ka seal võib mõni pisipesa olla.

 Kõige vastikumad tegelased siin maal on - kihulased või nende sugulased. Issand, kui vastikult pärast sügeleb ja kui valusalt. Hammustust ise ei pruugigi tingimata tunda, aga pärast on põrgu lahti. Ja öösiti armastavad nad väga jalgu, meie jalgu.
Meie magamiseks valmistumine algas alati kohalike fauna voodist välja peksmisega. Eile tõmbasin lina (teki asemel) eest ära ja kes vaatas mulle sealt vastu??? geko. Siiani olen neid vaid seintel näinud. Nad on meie sõbrad, sest söövad putukaid :) Aga voodit ei tahask temaga sellegipoolest jagada. Siis on seal alati mustmijon muud pudilast, kõik üksteisest erinevad. Sipelgatest rääkimata. Neid on kõik kohad täis. Meil Eesti on majades vahel vaaraosipelgad, no siinb ka, on musti, on punasedi, on pruune- Neid kõiki ühendab üks - süüa ära sinu vähene toiduvaru. Hakkad hommikul suhkrutopsi kaant lahti keerama, ikka jõuga keerad ja mida sa seal näed - terve sipelgalinnak, elu kihab, mis kole. Kust krt nad sisse said??? Vannitoas vaatasin üks päev, et mis selle kraanikausiga lahti on? Midagi oli väga valesti. Selline must ja virvendas. No lähemal vaatlusel selgus, et mustad sipelgad olid selle vallutanud - ilmselt oli mõni piisake toitu meie laste musidelt sinna kukkunud, vm, eks ma siis pesinb nad veega põrandale, sest MA TAHTSIN ka kraanikaussi kasutada. Või pesed õhtul hambaid, ja tunned, et mingi siblime käib üle sinu varvaste, mis muud, kui lased veega varbad üle... Päris hilja õhtul ilmuvad sitasitikad välja, seekord oma marki täiesti maha tehes - lendavad hiigelpõrinaga (nad onb jube suured) ja hiigelhooga vastu valget majaseina, saavad obaduse, kukuvad maha ja varsti tõusevad üles, et uuesti lennata suure hooga vastu maja seina, et seejärel jälle... Täitsa napakad. Nad on nagu pommid, mis ringi lendavad. Mingid imelikud suured lendavad veel ringi ja sa ei tea iial, millal ta sinu pähe maandub, vuihh...
Eile õhtul tundsin, et miskit liigub minu peas. Katsun sõrmedega, ei miskit. Tony vaatab, ei miskit. Lapsed vaatavad, ei miskit. Pool õhtut kaeban ja süüdistan oma närve selles. Siis mingil hetkel hakkan pead sügama ja käes! Oligi mingi mutukas otsustanud minu juuste alla lagipäeh otsustanud omale kodu teha. Nii kähku see käibki :) Närvid olid seega korras...
Õues seistes tasub alati vaadata, kus seisma jäädi, sest suured sipelgad on pahad-pahad. Robin sai ükspäev peopessa hammustada (või pissida) ja see valutas tal ikka tükk aega, kuigi eriti punaseks ei länud (nagu meil Eestis läheb). Minul jäi jälle varas ükskord unarusse ja kohe olid sõbrad platsis, õnneks oli vesi kohe võtta ja suurem kahju jäi ära.
Mingit päevakoeralaadset nägime üks öö, öeldi, et oi-oi-oi kui mürgine, hoidsime kõik käed selja taga, eriti Robini omad ;)
Tegelikult ei ole nendest putukatest suuremat tüli - nad vajavad harjumist.

sääskedest

Kui keegi ütleb teile kunagi, et Sri lankal pole sääsed probleemiks (nagu meie pärast oma esimest reisi sinna), siis see on lihtsalt jamajutt. Kõik sõltub hooajast. Võib minna õnneks ja ei näe tõesti ühtegi, aga enamasti nii ei juhtu. Negombo on kohalike sõnul sääskede paradiis ja seda oli tunda.
Siin on igasugu sorti sääski, enamasti näivad nad meie Eesti omadest veidi väiksemad ja PALJU kiiremad. Niisama käteplaksuga neid ikka ei püüa, isegi käe pealt maha lüüa ei pruugi õnnestuda. Ka ei ole nad valivad - kõik läheb kaubaks. Meie issit tavaliselt kodused sääsed ei taha, no siin ei virisenud ükski sääsk kauba üle, isegi tema oli korralikult ära söödud ja seda sääsevõrgu all (sees).
Avastasime, et parim viis nendega öösel toime tulemiseks, on laes oleva ventilaatori, mida leidub pea igas normaalses hotellis, maksimumi peal sees hoidmine, ehk siis magamine fööni all. Sääsevõrku ei tasu liialt usaldada, sest alati võib leiduda mõni pragu, aga suure tuule käes ei jaksa nad lennata. Iseasi, kui mõnus on magada, kui föön näkku puhub, aga parem ikka, kui lasta end süüa.
Sääsehammustust ei tunne üldse ja suurt kublast üles ka ei tõuse, aga sügeleb teine kuratlikult.
Sääsetõrjevahendid, millega meil Eestis õnnestub neid ära petta, siin eriti ei toimi. Kindlasti peab troopiliste sääskede pihul see vahend sisaldama DEET-nimelist keemiat. Meie oma sisaldas seda 30%, aga ikkagi näksisid nad nii vaikselt mu jalad ära, ometi olin paksu kihi all. Ööseks ei raatsi seda keemiat niikuinii kehale ju jätta. Siin müüakse ka mingit ainet, mida peale panna, aga see haiseb nii kohutavalt, et isegi meie Muuga naabrid oleksid selle haisu peale põgenenud. Me nimelt tõime seda esimesel korral koju kaasa. Rohkem pole seda pudelit puututud.

Tõsine kalapüük

Laupäeval ootas meid teinegi üllatus või õigem on öelda, tõsine ettevõtmine.
Nimelt, hakati pärastlõunasel ajal meie (=Rohani= aia taga organiseerima suurt kalapüüki. Linnuparv ookeani kohal, olgem täpsed - Bengali lahe kohal, näitas, et suur kalaparv on liikvel ja kohalik kalaboss ajas mehed ja paadid välja. Võtsime kähku kohad sisse, et millestki nii kohalikku elu puudutavast tähtsast tegemisest mitte ilma jääda. Umbes kilomeetri pikkuselt viisid mehed sisse võrgu, ühest otsast jäeti randa ja siis mootorpaadiga viidi kilomeetri kaugusele, ümber arvatava kalaparve. Edasi hakkasid kummalgi pool otstes mehed võrku välja sikutama. Ikka laulu ja hüüete saatel.
Kui te nüüd hästi t'ähelepanelikult vaatate, siis näete, kes selles tõmbajate rivis esimene on :DDD Loomulikult meie issi, kellel käed sügelesid füüsilise töö järgi ja kes kohalike rõõmuks tormas ka appi.
Laine oli korralik, isegi kui pildilt ei paista, siis jõudu on neil hirmus palju. Taga paistab paat, kes võrgu keskosa jälgib ja kõrval olev täpike on tuuker, kes olukorda kontrollib. Nii neid võrguotsi muudkui tõmmati, kuni nad täpselt Rohani aia taga kokku jõudsid.
 Meie issi pidas vapralt lõpuni vastu ja ma pean tunnistama, et teist nii tulihingelist sikutajat sel kambas polnudki - mõni rohkem laulis, kui tiris ja teine tiris küll ja siis 10 minutit teeskles tirimist, jne.
 
Niisiis, võrk saadi lõpuks veest välja, no ma ei tea, umbes poolteist tundi kulus ehk. Rohan ütles, et vahel on nad saanud 10 tonni kilo kala sel viisil, eks paistab, kuidas seekord.
Silmus veel läks muudkui väiksemaks, aga kuidagi nagi kalu ei tundunud olevat (mina ekspert ju), põnevus aina kasvas.
Käes, võrk bäljas ja kalu paistis suhteliselt vähe. 250 kilo, öeldi pärast, aga no parem varblane pihus kui...
Siis läks kalade sorteerimiseks, seal neid eriliike ikka oli. Kõik ühtemoodi võõrad meile.

Meie issi läks samal ajal end "loputama", kui märkate lainetes miskit ebatavalist, siis see ongi meie issi. Päris keskel kohe. Hiidlained, hiidjõuga. Ei ole eriti mõnus nendega vastu päid ja jalgu saada.

Võrkude ja "meeste" omanik oli suure kõhuga (=jõukus) sõbralik onu ja andis Tonyle tänutäheks ühe suurema kala, mida Rogan ja Bimal kohe valmistama hakkasid. (Isver, kui maitsvalt nad teda praadisid)
Meie seltsokond, ehk siis issi, lapsed ja mina, olime omamoodi vastuetenduseks kohalikele. Ei ole neil ilmselt varem punapäiseid poolpaljaid naisi ja lokilisi heledapäiseid asjapulki fotokate ja kaameratega tähtsa näoga jalgevahel edasi-tagasi siblinud :))) Kõik olid sõbralikud ja nalja sai palju (eriti Robini asjalikkusega).