Laupäeval ootas meid teinegi üllatus või õigem on öelda, tõsine ettevõtmine.
Nimelt, hakati pärastlõunasel ajal meie (=Rohani= aia taga organiseerima suurt kalapüüki. Linnuparv ookeani kohal, olgem täpsed - Bengali lahe kohal, näitas, et suur kalaparv on liikvel ja kohalik kalaboss ajas mehed ja paadid välja. Võtsime kähku kohad sisse, et millestki nii kohalikku elu puudutavast tähtsast tegemisest mitte ilma jääda. Umbes kilomeetri pikkuselt viisid mehed sisse võrgu, ühest otsast jäeti randa ja siis mootorpaadiga viidi kilomeetri kaugusele, ümber arvatava kalaparve. Edasi hakkasid kummalgi pool otstes mehed võrku välja sikutama. Ikka laulu ja hüüete saatel.
Kui te nüüd hästi t'ähelepanelikult vaatate, siis näete, kes selles tõmbajate rivis esimene on :DDD Loomulikult meie issi, kellel käed sügelesid füüsilise töö järgi ja kes kohalike rõõmuks tormas ka appi.
Laine oli korralik, isegi kui pildilt ei paista, siis jõudu on neil hirmus palju. Taga paistab paat, kes võrgu keskosa jälgib ja kõrval olev täpike on tuuker, kes olukorda kontrollib. Nii neid võrguotsi muudkui tõmmati, kuni nad täpselt Rohani aia taga kokku jõudsid.
Meie issi pidas vapralt lõpuni vastu ja ma pean tunnistama, et teist nii tulihingelist sikutajat sel kambas polnudki - mõni rohkem laulis, kui tiris ja teine tiris küll ja siis 10 minutit teeskles tirimist, jne.
Niisiis, võrk saadi lõpuks veest välja, no ma ei tea, umbes poolteist tundi kulus ehk. Rohan ütles, et vahel on nad saanud 10 tonni kilo kala sel viisil, eks paistab, kuidas seekord.
Silmus veel läks muudkui väiksemaks, aga kuidagi nagi kalu ei tundunud olevat (mina ekspert ju), põnevus aina kasvas.
Käes, võrk bäljas ja kalu paistis suhteliselt vähe. 250 kilo, öeldi pärast, aga no parem varblane pihus kui...
Siis läks kalade sorteerimiseks, seal neid eriliike ikka oli. Kõik ühtemoodi võõrad meile.
Meie issi läks samal ajal end "loputama", kui märkate lainetes miskit ebatavalist, siis see ongi meie issi. Päris keskel kohe. Hiidlained, hiidjõuga. Ei ole eriti mõnus nendega vastu päid ja jalgu saada.
Võrkude ja "meeste" omanik oli suure kõhuga (=jõukus) sõbralik onu ja andis Tonyle tänutäheks ühe suurema kala, mida Rogan ja Bimal kohe valmistama hakkasid. (Isver, kui maitsvalt nad teda praadisid)
Meie seltsokond, ehk siis issi, lapsed ja mina, olime omamoodi vastuetenduseks kohalikele. Ei ole neil ilmselt varem punapäiseid poolpaljaid naisi ja lokilisi heledapäiseid asjapulki fotokate ja kaameratega tähtsa näoga jalgevahel edasi-tagasi siblinud :))) Kõik olid sõbralikud ja nalja sai palju (eriti Robini asjalikkusega).
13 Sept 2010
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment