13 Sept 2010

Putukad-mutukad

Sri Lanka = troopika. See peaks juba iseenese eest rääkima. Siin leidub igasugu mutukaid, selliseid justkui koduseid, mis ühel hetkel vastupidi ootustele teevad, nt lendavad rohutirtsud või siis täiesti arusaamatuid kujusid.

Suurused on neil muidugi seinast-seina.
Kuna elasime nö kohalikku elu Trincomalees, ilma eriliste mugavusteta, vaid dušinurk ja leige-külm vesi ja WC-pott olid kaasaegsest maailmast olemas, siis saime tunda, mis tunne on hommikul pissile minnes avastada, et isegi vetsupaberirulli sees on oma elu. Sellega harjub... Enne kui hambaharja suhu pistad, kontrollid harjased korralikult üle - ka seal võib mõni pisipesa olla.

 Kõige vastikumad tegelased siin maal on - kihulased või nende sugulased. Issand, kui vastikult pärast sügeleb ja kui valusalt. Hammustust ise ei pruugigi tingimata tunda, aga pärast on põrgu lahti. Ja öösiti armastavad nad väga jalgu, meie jalgu.
Meie magamiseks valmistumine algas alati kohalike fauna voodist välja peksmisega. Eile tõmbasin lina (teki asemel) eest ära ja kes vaatas mulle sealt vastu??? geko. Siiani olen neid vaid seintel näinud. Nad on meie sõbrad, sest söövad putukaid :) Aga voodit ei tahask temaga sellegipoolest jagada. Siis on seal alati mustmijon muud pudilast, kõik üksteisest erinevad. Sipelgatest rääkimata. Neid on kõik kohad täis. Meil Eesti on majades vahel vaaraosipelgad, no siinb ka, on musti, on punasedi, on pruune- Neid kõiki ühendab üks - süüa ära sinu vähene toiduvaru. Hakkad hommikul suhkrutopsi kaant lahti keerama, ikka jõuga keerad ja mida sa seal näed - terve sipelgalinnak, elu kihab, mis kole. Kust krt nad sisse said??? Vannitoas vaatasin üks päev, et mis selle kraanikausiga lahti on? Midagi oli väga valesti. Selline must ja virvendas. No lähemal vaatlusel selgus, et mustad sipelgad olid selle vallutanud - ilmselt oli mõni piisake toitu meie laste musidelt sinna kukkunud, vm, eks ma siis pesinb nad veega põrandale, sest MA TAHTSIN ka kraanikaussi kasutada. Või pesed õhtul hambaid, ja tunned, et mingi siblime käib üle sinu varvaste, mis muud, kui lased veega varbad üle... Päris hilja õhtul ilmuvad sitasitikad välja, seekord oma marki täiesti maha tehes - lendavad hiigelpõrinaga (nad onb jube suured) ja hiigelhooga vastu valget majaseina, saavad obaduse, kukuvad maha ja varsti tõusevad üles, et uuesti lennata suure hooga vastu maja seina, et seejärel jälle... Täitsa napakad. Nad on nagu pommid, mis ringi lendavad. Mingid imelikud suured lendavad veel ringi ja sa ei tea iial, millal ta sinu pähe maandub, vuihh...
Eile õhtul tundsin, et miskit liigub minu peas. Katsun sõrmedega, ei miskit. Tony vaatab, ei miskit. Lapsed vaatavad, ei miskit. Pool õhtut kaeban ja süüdistan oma närve selles. Siis mingil hetkel hakkan pead sügama ja käes! Oligi mingi mutukas otsustanud minu juuste alla lagipäeh otsustanud omale kodu teha. Nii kähku see käibki :) Närvid olid seega korras...
Õues seistes tasub alati vaadata, kus seisma jäädi, sest suured sipelgad on pahad-pahad. Robin sai ükspäev peopessa hammustada (või pissida) ja see valutas tal ikka tükk aega, kuigi eriti punaseks ei länud (nagu meil Eestis läheb). Minul jäi jälle varas ükskord unarusse ja kohe olid sõbrad platsis, õnneks oli vesi kohe võtta ja suurem kahju jäi ära.
Mingit päevakoeralaadset nägime üks öö, öeldi, et oi-oi-oi kui mürgine, hoidsime kõik käed selja taga, eriti Robini omad ;)
Tegelikult ei ole nendest putukatest suuremat tüli - nad vajavad harjumist.

No comments:

Post a Comment