silmailu

siin silmailu:

Kuidas sünnivad Tarzanid

 

Nii sünnivad Tarzanid - keegi neid palmi otsa ei ajanud, puhtalt vabatahtlik otsus. Eks me oleme ka juba pea 3 nädalat Sri Lankal viibinud. Kohalikud nobejalad käivad kõrgel palmi otsas kookoseid alla toomas ja meie omad siis proovisid ka...

  

Peaks filmi osatäitjaks sobima küll :)

Pigeon Island

Sellest imelisest korallide ja kalapoeg Nemode vahel asuvat saarekesest, mida külastasime Trincos olles.
Saar on puhtalt korallilist päritolu ja neid väikseod laiukesi-kaljunukke leidub ümbruses teisigi. Lained ja hoovused võivad päris tugevad olla, nii et igal pool omapäi snorgeldada ei saa. Siin mõned pildid.

See EI OLE liiv, mis rannas, vaid väiksed surnud korallid nagu luud.

Siit on näha, mida me sinna tegema-vaatama läksime. Kuna meil snorgeldamisvarustust kaasas polnud, siis pika otsimise järele leidis Rohan kellegi, kes meile raha eest laenas. Tuleb tunnistada, et keegi polnud meist varem snorgeldanud, peale Robini, kellel suisa oma komplekt ja kes Saaremaal kalu nendega vees vaatab. Aga siinsed vaatamisväärsused on muidugi teise kaliibriga.

Ühel pool saart olime meie ja nautisime tühjust ja kirjusid kalakesi ning lapsed olevat barrakuudasid näinud ja Artur väidab, et ka väikest haid, ja teisel pool käisid kohalikud (sest oli moslemite püha ja rahvas sõitis ringi), proovisime ka seal, aga ei olnud nii huvitav, see-eest saime huvitavaid pilte kohalikest snorgeldajatest ;)

  Kohalikud naised käivad vees riietega. Kuna oli moslemite pühaaeg, siis tundus, et rannas peale nende muid usundeid esindatud polnudki. Inimesed läksid kambakesi vette ja siis seisid ühe koha peal ringis ja kiljusid vaimustusest, samas ei teinud nad just eriti midagi - ei ujunud, ei snorgeldanud, lihtsalt seisid... mõnele piisab vähesest...
Teisele poole saart, kus palju rohkem elusaid koralle ranna ääres, kohalikke ei lubatagi. Sel lihtsal põhjusel, et nad astuvad neile peale ja hävitavad sellega loodust. Kummaline, et inimesed ei mõista, kui neile seletatakse, kuhu võib minna ja kuhu mitte. Olime teisel pool ainsad ja kohalik valvur-sõjaväelane vaatas ka hetkeks, kas me "käitume" korralikult ja siis läks minema. Milles probleem? Kui korallile vastu minna ei tohi, siis ei tohi.
Siin snorgeldab Robin:

Ja siin Artur:

See on imeline tunne, kui näed vee all sadu värvilisi kalu. Ma esiti ei näinud mitte ühtegi ja vee all oli kõik nii hall - olin pettunud ja mõtlesin, et nii see käibki. Siis võttis Tony mu "sülle" ja hoidis otse korallide kohal ja ka minust sai valgustatud isik :) Need lugematud liblikkalad, kirurgkalad ja merisroos-ahvenad (tänud Robinile põhjaliku troopiliste kalade ettevalmistuse eest talvel),  mida kõike seal näha polnud. Artur oli vaimustuses, Robin oli vaimustuses, issi oli vaimustuses ja emme oli vaimustuses :)))
Vahepeal kondasime 200m x 100 m oleval saarel ringi.

Nö keskosas olid põõsad, mille valitsejateks taas rongad. Põõsaste all, aga kihas teine elu. Kuulsin, et miskit sahises lehe all, otsin-vaatan, mitte ei saa aru, et kes see seal häält teeb, kuni lõpuks märkan pisikesi erakvähke (jälle tänus Robinile liiginime eest) ja neid oli seal palju ja kõik olid erinavd. Tony üritas ühte sõrmede vahel hoida, tulemuseks terav ja pikaks ajaks valus haav sõrmedel ;)))

Nende liikumiskiirus oli uskumatult kiire. Teisel pool rannal, kaljude vahel nägime pisikest tiibadega kala. Miniatuursed tiivad on pildil ka näha.

Posid hüppasid nagu pallid kivide vahel, kuni mina naiseliku alalhoiuinstinktiga vaikselt ukerdasin.

Saarelt tagasijõudes mandrile (he-hee, mis ka tegelikult saar ju), võttis meid vastu kena palmide rivi

See kärbsemust seal rannas ei ole midagi muud, kui kohalikud, kes teesklevad ujumist...

Need hurtsikud, mis palmide all paistav, on aga "elumajad", sellised poolläbipasitvad, kuid seal elati suurte peredega sees. Selliseid maju nähes pole imestada, miks tsunami ohvrite arv nii suur oli... ja ohvreid meenutavad piki randa aegajalt esinavad kalmistud...

Valge laik musta keskel.
Oleme õnnelikud oma esimese eduka snorgeldamise üle :D