Püha Ramazan

Mei ikka veab oma reisidel sellega, et satume juhuslikult kohalike pühade otsa. Alles nädal tagasi nägime kristlaste uhket rongkäiku (veidi naljakat ka), nüüd siis algas moslemitel, keda Trincomalees väga palju on, Ramazani püha, ehk siis ramadaan (päeval ei söö-joo, jne). See tähendas automaatselt ka riiklikku püha (neil siin saarel on üldse kuidagi kahtlaselt palju riiklikke pühi, iga kuu on kellelegi midagi).
See on nende aasta tähtsaim püha, umbes nagu meil jõuluaeg, kus tingimata külastatakse ka sugulasi (keda neil väga-väga palju on). Esimene püha päev algas kell 5 hommikul kõva Allahi kiitmisega lähedal asuvast mošeest. Nii tore, nii tore, et keegi meid nii vara üles ajas. Selline halamise moodi lauluke ja sekka hästi kiiret mulinat. Magada ei saa, varesed kraaksuvad (sest kalameeste paadid saabusid), jube palav ja siis veel see imelik viisitu mikrofonidest kõlav hala. See kestis ikka mitu tundi. Esimesel päeval me rohkem pühade meelelolu tunda ei saanud, see oli siis reede, aga laupäeval, kui läksime mulle uuringu jaoks õpetahaid "otsima", ikka tutvusta kaudu, siis saime väga toreda, inimliku ja mitte-iga-päev juhtuva kogemuse. Kui läksime ühe kohaliku õpetaja juurde, et paluda tal küsimustik täita, siis kutsuti meid sisse, Tony, lapsed, Rohan ja autojuht - ega meid just vähe ei olnud. Samas, nendel oli samal ajal sugulastepoolne visiit, terve pisike maja oli rahvast puupüsti täis ja meid paluti tingimata tuppa laua taha, kus pakuti juua (imehead mahla) ja palju erinevaid kohalikke isetehtud maiusi. Isand, need olid head. Mingi asi meenutas sültjat kallerdist, aga maitse oli oivaline; teine asi oli liblikakujuline ja krõmpsus hamba all; kolmas asi oli nagu piparkoogitainas, kuhu on maitseaineid ja pähkleid sisse pandud - see oli eriri hea, jne, jne, jne. Väga külalislahke neist, eriti kui arvestada, et paarkümmend sugulast ja nende lapsi oli maja jubva niigi täis.
Üldse on mul õnnestunud õpetajaid kohates külastada nende kodusid. Äärmiselt meeldiv mälestus :)

Trincomalee

Nüüd sellest, kuidas Sigiryast Trincosse jõudsime.
Negombost Sigiryasse on samasugune tee nagu igalpool, kiiruseks 40 km tunnis, sest tee on nii kiotsas ja kogu aeg peab jälgima, et kedagi või midagi alla ei ajaks või vastu ei põrkaks. Aga Sigiryast edasi - no luksus missugune. Tühi, värske ja sile asfalt, korralikud 2 rida, nii et ei pea vastutulijat nähes põõsasse tõmbama. ja mis peamine - teeäärsesd on rämpsumüüjatest täiesti tühjad.

Tundub uskumatu, sest mujal pole selliseid teid näinud. Ejkki tuleb tunnistada, et meie viimasest siinkäigust on möödunud 2 aastat ja teedeehituses on toimunud palju - nii auklikke ja koledaid teid, kui siis veel olid, pole enam kusagil näha. 2009 lõppes ametlikult kodusõda ja näha on, kuidas linnade ja infrastruktuuri parandamisse on palju investeerirud. Colombos on korralikud teed, Negombos pannakse usinalt teeäärset sillutist ja näha on palju uue kattega teid. See on ainult positiivne. laiemaks neid muidugi teha ei saa, sest paljude uberikud on otse tee ääres, aga vähemalt ei raputa enam neerusid lahti.

Selliseid punkreid või kuidas neid kutsuda militaarpunkte on Trincomaleest 20 km kauguselt alates iga 100 m järel. Või nagu Tony ütles, nad on üksteisest nii kaugel, et säiliks silmside. Igas punktis on paar hambuni relvastatud sõdurit valves. Kontrollpunkte on iga paari km järel, aga enam ei kontrollita kõiki, vaid pisteliselt. Meid peeti vaid korra kinni ja siis lasti ka kohe edasi. Valitsusväed on endiste Tanmili Tiigrite aladel endiselt valves. Linnavahel ja külade vahel või hoopis rannaliival võib automaatidega laigulisi näha, õnneks harva.
Trincosse jõudes käisime esimese asjana turul, kus valitsesid lehmad ja rongad.

Sellised vanaaegsed kaalud on neil seal :)))

Trincos elavad valdavalt tamilid ja moslemid. Singali keelt kuuleb harva.  Tänavad on tühjemad kui lääne- või lõunapoolsetes linnades.

Nüüd siirdume Rohani "villa" juurde. Ootsaime juttude põhjal miskit suursugust, aga tegelikkuses ei olnud ka päris paha. Pisike, aga armas. Ookeanini 50 m. Lainekohin oli päris tugev, eriti öösel :)

Vaade teiselt korrtuselt, kus asus ainult 1 pisike magamistuba, kus me 2-inimese voodis pidime 4kesi ära mahtuma, temperatuur oli üle 30 ja tuba oli pisikesi mutukaid täis.

Paradiis? Peaaegu. Siin tuleks lugeda kommentaari töö tegemisest. Kui rämps ära kortistada, siis oleks vastus jah. Peaaegu... Sest hommikul kell 5 hakkasid kohalikud rongad-varesed nii kohutavalt karjuma - merelt saabusid kalapaadid. Jube kisa läks lahti ja ega rohkem magada sdaanudki.

Kalapaadid on nii värvilised, et vägisi tuli mõte, kas Navitrolla on meid siin ka maalimas käinud?
Lastel ja lapsemeelsetel on siinses rannas raske, nagu Robin ütleks - nad läheksid lihtsalt lolliks, sest helesinine ja ühtlase pika surfilainega soe vesi ei lase sind enda võimusest enam välja :DDD

veel

veel

Ja nii saabus õhtu:) Päike, muideks tõuseb siit rannast, aga kui Tony kell 6 paiku tõusu otsima läks, oli taveas üleni üilves :( Niisiis, loojang

Ja nüüd meie hommikusöögilauake:

Siin on palju naljakaid sitasitikaid (skarabeuse), kes ukerdavad oma suure hunniku otsas:

Tervitused kodustele :)

töö tegemisest

Täna hommikul vihastasin korralikult kohalike peale. No nii laisad, et kole kohe. Ise kurdavad, et raha pole ja rikas eurooplane muudkui andku ja toetagu neid, aga et võtaks harja ja prügikoti kätte ja teeks oma majaümbruse omaenda rämpsust puhtaks, no ei, seda ei ole. Selle asemel lesivad päev otsa oma toolidel ja ainult halavad. Rohanil on Trincos (täpsemalt Nilavelis, mis on Lanka üks ilusamaid ja puhtamaid randu) viimase peal mereäärne maja ja üle 2ooo ruutmeetri maad. Aga seda rämpsu ja vohavat umbrohtu ei suuda kuidagi kokku koguda. Tony tegi ettepaneku, et lähme ja ostame reha ja hakkame koristama, ei miskit. ise tahab seda kas maha müüa (no kuidas sa müüd kui ümbrus on rnii risune ja must) või siis teha sinna majutust pakkuvad majakesed. Igati toetasime seda ideed ja käisme mitu head mõtet välja, tegime joonised jne, et kuidas ta saaks millegagigi kuskilt otsast alustada. Aga ei saa nad siin millestki meie moodi aru. Endal on üle saare 3 majavaldust (negombos on üüritud) ja tegelikkuses ei tule ta ühegagi neist toime. Majanduslikku mõtlemist ei pasita kuskilt otsast. Nüüd ma saan küll aru, kuidas mõnel on õnnestunud siin rikkaks saada - selleks ei pea kuulama eurooplaste "õpetussõnu" vaid haarama käeulatuses olevatest võimalustest lihtsalt kinni. Ühel õhtul tegime talle selgeks turunduse ja marketingi põhitõed. Jeesus Maria, ta oli nii õnnelik ja mina jälle ei saanud aru, et kuidas nii elementaarsete asjade peale ise pole tulnud. Koolis õpetatakse väga põhjalikult, kuidas oma maal põllumajandust viljeleda. Ülipõhjalikult võetakse muldadest kuni taimehaigusteni kõik läbi - no milles küsimus? Harigu oma maalappi siis ja teenigu mõni sentki... Ta olevat sibulaid kasvatanud ja siis löönud käega - liiga palju jamamist.
Vot selline on nende mentaliteet. Ja meil Euroopas kasvab raha puu otsas :D