Imelisi elukaid

See, et teede ääred on lehmi täis, on täiesti tavaline. Trincomalees on lehmad lisaks teedele ka sinu aias ja mite ühe- või kahekaupa vaid ikka karjakesi. Ju nad ise teavad, kus nende kodu on. Või siis Galles, lõunatipus, teeäärses jões oma pühvlikarja ujutav vanamees

Mulle näis, et ta kogu aeg luges oma loomi, et keegi ära ei upuks ;)
Täna läks üks keskmise suurusega varaan meil üle sõidutee, nii et juht pidi äkkpidurduse tegema. Vingerdas-vongerdas päris kiiresti.

Hommikul, kui meil auto keema läks ja me paar tundi autoremondis veetsime, siis leidis Tony kuskilt riipõllult üksiku ja eksinud (sic!) kilpkonna. On ta poeg või vanaloom, kes seda teab, igastahes otsustati ta paremasse elupaika viia. Niisiis loksus ta meiega paar tundi bussis kaasas, mille jooksul tekkis isegi diskussioon, et äkki tahab ta meie juurde päriselt elama tulla.

Lõpuks leidis ta omale uue kodu Sigiryas, ühe vanamehe onni taguses sopalombis. Paistis, et talle meeldis seal, sest kadus kähku muda sisse.

Ükskord varem sõitsime Trincos parasjagu laguunist mööda, kui Rohan näitas, et kotkad, kotkad!

Olidki, ühe koleda jäätmaa ehk prügimäe kohal. Võitlesid kohalike koertega paremate palade nimel. Kui hästi vaadata, siis on näha neil miskit suust tolknemas.

Vahva, igav ei hakka, kui autoaknast õue vaadata. Täna jalutas meile elevant vastu, suurel maanteel. Õnneks või kahjuks mitte metsik. Jaapani turist istus rõõmsalt seljas. Panete tähele - väike iroonia - "jaapani turist". Meie ju pole turistid... Need kohustuslikud elevandisõidud on meil juba AMMU tehtud, 3 aastat tagasi ;)))
Sigiryas on aga  palju metsikuid elevante. Mina imestasin, et milleks sellised kõrged 10-realised okastraadiaiad??? Siis sain ise aru - elevanditõkked. Pärast päikseloojangut, nii kella kuue paiku õhtul, pidid nad karjakaupa liikuma. Hetkeks hakkas kõhe, et kas auto sõidab ikka piisavalt kiiresti... Me ju oleme kohanud tiibu lehvitavaid vihast turtsuvaid elevante meile vastu jooksmas. (Wasgamuwa loodupsargis, paar aastat tagasi, lahe oli) Igal juhul olid neesamad aiad iga 10 m tagant katki ja suured betoonpostid väljaväänatud... Ei tahaks seal oma põllumajandust viljeleda, mõnel mehel eksivad sealkandis kobrad ka aeda ära... Ja malaarisääsedki ei põlga Sigiryat ära, rahvas räägib... pärast mussoone, loomulikult, nagu rahvas räägib :) No eks näis, mis nägu me 3 kuu pärast oleme, aga ööbisime Sigiryas ju superluks bungalows ja pidasime Rohani hoovis südaööni peaaegu kottpimedat piknikku. Ainult elevandid ja maod olid puudu...

Varaanid on siin tegelikult hästi tavalised, umbes nagu hulkuvad koerad... kui ainult osata neid leida.

Eile õhtul vaatasin palmi otsa ja mulle tundus, et ma nägin seal lehe peal sisalikku. Näitasin Tonyle ka. Just sel hetkel, kui Tony astus lehe alla, et paremini vaadata, pime oli ju, kukkus see sisalik alla (!!!), Tony hõikas, et mis sialik, see ju konn. Lähemal vaatlusel puu alla asuvale risuhunnikule tõi selguse - meil mõlemil oli õigus. Sisalik ja konn kukkusid koos puu otsast alla. Mulle tundus ka hetkeks, et miskit suuremat sadas puu otsast peaaefu Tonyle kaela. Sisalik lasi varsti jalga, aga konn hüppas puu peale tagasi. Olete te puu otsa hüppavat konna näinud? See sain kenasti kõik kaamerasse jäädvustatud, ainult fotot ei saanud pimedas teha.
Nii et kummalisi olevusi on siin palju. Meie issi naeran seda konna siiani. Hea, et pihta ei saanud.

Veel eluolust Trincomalees

Kuskil ma varem mainbisin, et igal sammul on sõjaväepolitsei. IGAL sammul, aga nad on sõbralikud, naretavad automaadid käes. Sellise imearmsa roosa kotikesega pildi sai Tony üks hommik kella 5 paiku meie rannal

Õnnels pole sõduritel selja taga silmi :)
Öösel vaatab rannas hoopis teine elu vastu:

Neid on siinb musttuhat. Lastel oli hasart käia neid iga õhtu vaatamas, lisak kõigele helendas liiv kuupaistel väga fosforselt, jube ilus vaatepilt. Pole kuskil varem näinud. Selle koha nimi on Nilaveli ja nila tähendab sinist ja veli randa. Võibolla lisaks türkiissinisele veele on mõeldud ka neid sinaka varjundiga helendavaid kivikesi :)

Päevased õnnelikud naeratused räägivad iseenda eest:

Issi valmistas vabal ajal (kui ta meestega kalavõrke ei tõmmanud või õlut ei libistanud) poolikust kookosest ja aukudega rannakarpidest tuulekella. Täitsa vahava kukkus välja, jätsime selle mälestuseks sinna.

Robini rasked päevad sisaldasid usinat merekarpide kogumist. Koju, lasteaeda, Liisule ja veel ja veel.

Kookospähkel, kus sa mehe viid?

Gurmee õhtusöögid

Kõik 4 ööd-päeva Trincomalees valmistasid meile hõrgutisi Rohan ja Bimal (autojuht). Jumal, kui hästi nad süüa tegid.

Nüüd ma ajan teid küll kadedaks - kord oli meil kalmaarid juurviljade ja tšilliga; teinekord hiidkrevetid drumstickidega (ma tõesti ei tea, mis asjad need eestikeeli on ja pole neid ka varem näinud, toksige interneti, siis näete pilte - uba meenutab, okrat meenutab, aga koort ei sööda ja sisu on pehme ja hõrk, kasvab ilusa puu peal)

Siis jälle sõime praetud kala teravas kastmes või riisi karriga, jne. See oli gurmaanipuhkus :)

Eks ma sain ka mõned nipid ja vihjed, kuidas miskit Sri Lankapäraselt valmistada :)
Oodake kutset õhtusöögile :DDD